Blogi

Minu käsitsi õmmeldud kaisukad vanutatud kampsunitest ja kangajääkidest said sõpradelt ja tuttavatelt mitmeid kiidusõnu. Kõige populaarsem oli eriti loppis öökull. Kallis kaasa arvas naljaga pooleks, et sellise võtaks isegi kaissu aga suurem võiks olla. Ikka selline, mis päeval pikutades pea alla võiks panna. No aga hea idee ju! Tegin siis sõbrapäeva puhul kaasale kaisupadja. Tegelikult rohkem nagu kampsuni või katte padjale. 

Külma ja märja ilmaga on nii mõnus toas meisterdada. Mis minusse puutub, siis mida villasem on meisterdamise materjal, seda muhedam meeleolu. Leidsin FBst üleskutse meisterdada heategevuseks kaisukaid. Ruttasin kohe oma vanutatud kampsunite ja tootmisjääkide kuhja kallale, et sealt vajalikku välja otsida. Käiku läksid ka väiksemad kangakribalad ja väikesed lõngajupid. Imetlen alati käsitööna valminud kaisukaid, eriti tore on see, kui erinevad need võivad olla. Mõned võluvalt lihtsad, teised meisterlikult täiuslikud kunstiteosed. Igaühel oma karakter ja kordumatu lugu. Mina mäletan oma ema tehtud kaisukaid: kõhnapoolne nööpsilmadega tumepruunist velvetkangast kaisukaru ja suure nina ja värviliste riietega kloun. Need olid mulle armsad. Kahjuks pole need säilinud aga mäletan täpselt millised need olid.

Väljas möllab praegu paras tuul ja kuskilt ei paista päikesekildugi. Aga kevadelubadus on juba mõnda aega õhus. Maja ääres õitsevad lumikellukesed ja lumest on järgi veel mõned kitsad triibud. Rääkimata sellest, et päevad on järjest pikemaks veninud.
Me panime mõnda aega tagasi kevadeootuses aknalauale võrsed kasvama. Lihtsalt silmailuks ja vitamiinirikkaks lisandiks võileibadele ja muudele roogadele. Kohe-kohe saabuvate kevadpühade puhuks panin võrsed kasvama ka munakoore sisse. Lisaks võileivakõrvasele saab sellest ka vahva kevadine munadepühakaunistus.

Millegipärast kipuvad meie pere poistel mütsid ühtelugu kaduma ja seejärel võetakse kasutusse minu mütsid. See talv ei tahtnud kuidagi lõppeda ja mul oli jälle ühte toredat ja piisavalt sooja peakatet vaja. Paljud mütsid mulle lihtsalt ei sobi ja sünteetiline materjal ei meeldi mulle ka. Kahjuks ei meeldi mulle ka eriti kududa aga villane materjal meeldib väga, see on nii soe, tõhus ja jätkusuutlik.

Kuna ma tahtsin just villast mütsi siis tuli natuke nupukas olla. Minu lapimüts sai alguse sellest, et katsetasin vanutatud villastest kampsunitest materjali lapisallide tegemiseks (enne suuremate projektide kallale minekut). Sellest jäi järgi natuke lapikesi ja ribasid ning villaste lappide kokku nõelumine oli mulle meeldima hakanud.

Eesti sünnipäeva puhul valmis mul üks Eesti teemaline seinakaunistus. Loomulikult kasutasin taaskasutusmaterjale, mis olid ühe oma eludest juba ära elanud. Vaatasin oma valdustes ringi ja otsisin varudest, mida saaks kokku sobitada. Inspiratsiooni sain Pinteresti lõpututest avarustest erinevaid seinariputisi imetledes.

Kui koduses majapidamises midagi vaja on, siis esimese asjana mõtlen sellele, kuidas olemasolevatest materjalidest midagi kokku kombineerida. Meisterdada on väga vahva! Ja taaskasutus on ka ju moes. Mul on ammu juba peas mõned ise tegemise ideed erinevate nagide, riiulite, võtme- ja märkmehoidjate meisterdamiseks. Materjale olen ka koguma hakanud. Nüüd, kui käsitöökuuri seinale nagi vaja oli, jõudsin esimeste tegudeni. Midagi lihtsat, et kui tooteid pildistad, siis ikka toode pildi peal kõige tähtsam oleks.

Õige sõbrapäeva tunde saavutamiseks kulub tuppa ära natuke roosat, pitsi ja südamekujulisi riputisi. Olen ammu Pinterestist igasuguseid punutud seinariputisi imetlenud.  Trendid oma tiirud jälle peale teinud ja 80ndad koos villaste seinavaipade ja makrameega laiutavad igal pool.  Makrameetehnika oli kunagi põhikoolis minu lemmiktehnika. Tundus, et on aeg vana armastus üles soojendada. Aga ikka natuke omamoodi. Selle asemel, et sõbrapäeva meisterduse jaoks käsitööpoodi lipata katsusin enne taaskasutades sihile jõuda. Tuli välja küll.

Eelmises blogiloos kirjutasin natuke kuidas mu kiisumiisud endale pesukasti mõnusa pesa sisse seadsid. Kahjuks lähevad kasside ja inimeste arusaamised mõnikord lahku selles osas kuhu tohib küüned sisse lüüa ja kuhu ei tohi. Et uuesti ära tuunitud pesukasti eluiga pikendada ja vähendada kasside huvi selle vastu püüdsin luua neile mõnusa äraolemise muude käepäraste vahenditega.

Nii nagu pole kingsepal kingi on meisterdaja/parandaja kodus lõpmatult projekte, mis ootavad perenaise hella kätt. Ühe korra ma olen seda pesukasti juba ümber teinud. See on see nõukaajast tuttav puitraamil kast, mis oli põimitud valgete plastribadega. Eelmisel korral klammerdasin selle ilusa kangaga üle. Aga mul on ju kassid. Igavesed marodöörid. Nemad otsustasid seda oma küünteteritamise postina kasutada ja siis avastasid veel, et sisse rebitud august pääseb unelmate pesasse, mis on mõnusalt peidus ja pehme. Kui palju ma ka seda auku ei parandanud, nemad tuunisid pesukasti oma käpakestega ikka üle. Käisin siis mõnda aega mõtteid mõlgutades sellest kastist mööda, et kuidas siis edasi. Variante on ju nii palju valida. Selge oli see, et on vaja kassikäpakindlat materjali ja tugevdust lääpa vajunud raamile.

Talvine pööripäev, mil jõululapse sünnipäeva puhul kõik peale tema kinke saavad, läheneb suurel kiirusel. Rohelisema maailmavaatega kodanikke ei rõõmusta võibolla võimalus igasugu kilisevat-kolisevat, vilkuvat ja ühekordselt kasutatavat kraami hunnikute viisi kokku osta. Osavamatel neist on kindlasti kampsikud ja käpikud ammu valmis kootud ning ära pakitud. Tagasihoidlikemate võimetega inimeste jaoks pakun välja ühe kingiidee. Õmble ise vilditud villastest  kampsunitest kokku üks meeleolukas, soe ja pilkupüüdev sall, mis kaitseb kandjat talvise ilma (ja kui äärde punase lõnga ajad, siis ka kurja silma) eest.
Olen alljärgnevalt kirja pannud juhendi sellise imesalli valmistamiseks.

Käsitöökalduvusega inimestel on tihtipeale kogunenud hunnikute viisi kraami, mille ühisnimetaja on "seda saab ju parandada/ümber teha". Paraku kehtib siin tõde, et mis silmist see südamest- kui kohe midagi nendega ette ei võta, siis nad jäävad kuhugi oma aega ootama ja algne idee jõuab juba mitu korda ära ununeda. Uued projektid tulevad peale. No on mulgi selliseid hunnikuid veel siia-sinna kogunenud, vaatamata sellele, et olen mitu aastat juba püüdnud ülearust kraami oma elus karmilt vähendada. Lõpuks maksis see suutmatus asju ära visata mulle kätte. Sellest õpetlikust kogemusest nüüd kirjutangi.

Parandamine on tarvilik oskus, kui eesmärgiks on jätkusuutlik elustiil. Riiete parandamine pikendab nende eluiga ja sellevõrra on väiksem vajadus osta midagi uut. Enne tööstusrevolutsiooni oli parandamine hädavajalik. Riiete valmistamine oli väga aja ja töömahukas. Uute esemete hankimiseks puudus tihtipeale ressurss. Töökäsi oli vaja ju ka toidu ja toasooja hankimiseks. Seetõttu oli parandamine väga iseenesestmõistetav. Sama eset parandati korduvalt ja korduvalt. Nii tekkisid lõpuks traditsioonilised tehnikad.  Igas ilmanurgas isemoodi vastavalt kohalikule vajadusele ja võimalusele. Tänapäeva kiirtarbimisühiskonnas on parandamisoskused pigem hobioskused eneseteostuseks.
Samas on olnud alati ka tarbimisühiskonda kriitiliselt suhtuvaid inimesi ja järjest rohkem leidub neid, kes arvavad, et parandamine on kunst ja see annab esemele väärtust ja väärikust juurde. Just sellepärast, et keegi on võtnud aega ja näinud vaeva, et eseme tarbimisväärtus säiliks. Erinevad parandamise viisid lisavad ka huvitavaid esteetilisi nüansse. Mõni parandus on lihtsalt nii ilus, nutikas või lihtsalt nunnu, et ei jäta kedagi külmaks.
Mina võtsin ette meie kohaliku pärimuse järgi parandamise vastavalt oma lubadusele Maris Taulile, kelle õpetusi ma selleks kasutan. 
Esimesena sai järgi proovitud täitepaik.

Käisime StudioLittlePrindi müügitelgiga Viljandis Parandusfestivalil. Tundus meie jaoks just see õige koht, kus kohal olla. Seal oli peale usinate taaskasutajate ja uuskasutajate müügilettide väga ägedaid töötubasid aga ühte tahtsin ma ikka surmkindlalt minna. See oli Maris Tauli traditsiooniliste parandustehnikate töötuba.
Minu parandamisealased teadmised on pärit käsitöövõlurist vanaema ja nõukaaegses reaalsuses lapsi riietava ema tegemiste jälgimisest. No ja osa on enda talupojamõistuse võimekuse piires välja hautud.
Aga kuidas see "päriselt" käib?

Mis teha, kui kere enam suurte kangastelgedega tööd välja ei kannata aga hirmus isu on igasugu tekstiilijääke loominguliselt taaskasutada? Tuleb leida pisike alternatiiv. Pärast aastatepikkust juurdlemist ja jokutamist palusin kaasal teha endale väikese punumisraami ja nüüd katsetan, mis võimalusi see mulle pakub. 

Pleegitamine annab T-särgile tihti ainulaadse ja lummava ilme, kõiki värvitoone ja mustreid ei jõua ära imetledagi. Eriti lahe on see, et kunagi ei tea päris täpselt, mis lõpuks välja tuleb. Seekord tundus, et see mõnus pluus jäi peale pleegitamist ikkagi kuidagi igav. Otsisin lapikastist kangajupid välja ja õmblesin T-särgile paigad peale. Lihtsalt niisama, toreduse pärast.

Käisime sõpradega mere ääres. Need olid selle suve ühed ilusamad hetked. Meri mõjub mulle rahustavalt. Vaadates seda suurt jõudu ja avarust tunduvad oma mured kauged ja tähtsusetud. Imetlen neid vorme ja värve mida loodus pakub ja ei saa kunagi jätta kasutamata võimalust korjata mere äärest huvitava kujuga ja värvidega kauneid kivikesi, meres lihvitud klaasitükke või puuoksakesi.
Nii neid muudkui koguneb. Seekord otsustasin, et hoidistan nad purki, et aeg-ajalt kivikesi imetleda ja endale meenutada seda tunnet, mis mind mere ääres valdas.

Minu kauaoodatud puhkus algas suure kapikoristusega. Ja kahjuks või õnneks on käsitööhuvilistel tihti nii, et see, mis enam riidekappi ei sobi, sobib väga hästi materjalikastidesse uusi ideid ootama. Need triiksärgid materjalikastidesse ei jõudnudki. Näpud hakkasid hirmsasti sügelema ja ma pidin kohe õmblusmasina taha saama. Kahest meeste triiksärgist valmis nunnu kleidike tütrele (lugu sündis 14.07.21).

Teise ringi kaubandus on väga populaarseks saanud. Selle taga on keskkonnasäästliku mõtteviisi levik ja ka majanduslik mõttekus. Tundub arusaamatu, miks visata ära asja, mis on kasutuskorras aga sellest on lihtsalt välja kasvatud: riided ei mahu selga või on vanad mänguasjad ära tüüdanud või mõni mööblitükk enam ei meeldi. Inimeste vajadused ja võimalused ju muutuvad elu jooksul pidevalt. Kellegi kasutatud ese võib sellisel puhul edukalt olla mõne teise uus ja kõik on õnnelikud.

Kui ma mõned aastad tagasi endale esimesed vanast kardinast korduvkasutatavad köögiviljakotid valmis õmblesin, siis põdesin päris hullusti, et mida kurjad kassatädid minu leiutise kohta arvavad. Eriti midagi ei arvanud, mõni pööritas silmi aga mina mõtlesin kõikidele koledatele asjadele, mida kilekott looduses teeb ja olin vapper.

Mulle meeldib riideid parandada.  Tean, et riiete eluea pikendandamine säästab meie maakera kiiresti kahanevaid ressursse. Võib ju arvata, et mis see üks püksipaar muudab, aga ka pisikesed sammud viivad ju ikkagi edasi. Muidugi pakub ka riiete omanikule rõõmu see, et armsaks saanud või lihtsalt mugavaid riideid saab edasi kanda. Muidu tuleks 
asuda vaevarikkale teekonnale järjest ebakvaliteetsemalt õmmeldud ja ühetaolisemaks muutuvate riiete hulgast hädavajalike ihukatete leidmiseks.  Riiete parandamine on ka selline meeldivalt loominguline protsess. Vaatad järjekordset auku või rebendit ja mõtled, et kuidas siis seda parandada saab. 

Kes suudaks loobuda hästi sisse kantud teksapükstest. Kahjuks teeb aeg ja hõõrdumine oma töö ja ühel hetkel tuleb teha otsus, kas parandada või ära visata. Aga loomulikult tuleb parandada, nii hästi või halvasti kuidas kellelgi välja kukub.

Pakun välja ühe toreda kingiidee jõuludeks: isevalmistatud jõuluehted. Mina õmblesin linasest riidest, mida oli enne pleegitatud ja värvitud, mõnusad pontsakad kuusekesed ja südamed. Aga miks mitte õmmelda toredatest riidetükkidest ingleid, karusid, päkapikke või kasvõi vaalaskalasid. Täis võib neid toppida vatiini, villa või muu sellise pehmega, millele võib lisada vürtsi, kaneeli, apelsinikoore tükke või muud lõhnavat kraami. Siis saab jõuluehted peale hooaega lisaks ka kapi lõhnastajatena kasutada.

Nobenäpud juba ammu tegutsevad, et iga armas sõber ja pereliige saaks jõuluvana kingikotist just sellise sooja südame ja kuldsete kätega tehtud kingituse, mis neid kõige rohkem rõõmustab. Pakume omalt poolt välja ka mõned ideed kuidas valmistada jõulurõõmu keskkonda ja rahakotti liialt koormamata.

Riiete parandamine pikendab nende eluiga ja väldib nende prügimäele sattumist. Parandamiseks on erinevaid võimalusi ja tehnikaid. Mulle meeldib väga jaapani tikkimistehnikast sashikost alguse saanud parandamiskunst, mida inglise keeles nimetatakse "visible mending" ehk nähtav parandamine. Selle asemel, et rebendeid, plekke või kulunud kohti peita, muudetakse parandused värviliste ilupaikade ja tikanditega pilkupüüdvateks kaunistusteks. Paigatud ese näitab seda, et on kandjale oluline ja väärib aega, mida on võtnud selle parandamine.

Teksapüksid on vist üks kantavamaid riideesemeid. Ja kuna kõik neid meelsasti kannavad, siis tekib vanu väikseks jäänud või väsinud teksapükse igas majapidamises virnade kaupa. Õnneks on teksamaterjal üks igati mõnus materjal erinevate projektide jaoks, kuna on tugev ja selle erinevad toonid annavad võimaluse loomingulisteks mängudeks esemete disainimisel. Seekord otsustasin vanad teksad ümber teha nii, et nende elu pükstena jätkuks veel mõneks ajaks.

Mulle meeldib tegelikult väga "visible mending" ehk siis riiete parandamine nii, et on ikka näha ka, et on parandatud. Ja ka need püksid otsisin ma parandamist vajavate riiete kastist välja mõttega sinna midagi vahvat peale lappida või tikkida või isegi mõlemat. Kui ma neid hindava pilguga üle vaatasin läks mõte aga hoopis sellele, et auk lihtsalt kinni õmmelda. Keegi ei tule nüüd neid nähes selle peale, et püksid on parandatud. Ise olen rahul :).

Toimetab Tartus üks selline bänd nagu Mandarones. Neil tuli pähe, et lahe ja öko oleks teha bändisärgid taaskasutatud särkidest. Ja kuna demokraatia on selline värk, et kõik võivad oma arvamust avaldada, siis oli raske leida see üks ja ainuke viis kuidas särke kujundada. Lõppkokkuvõttes oli mul hunnik särke, osad bändimeeste seljast tõmmatud ja osad taaskasutuspoest kokku otsitud ja terve hunnik bändisümboolikaga vinüüle. Need ka loomulikult erineva kujundusega. Sellele lisaks veel suhteliselt vabad käed, et see kõik kokku sobitada ja ülimalt kiiresti kah veel. Ma ütleks, et ideaalsed tingimused loominguliseks puhanguks. Või mis?

August teeb mind nukraks. Paradiisiaed hakkab väravaid sulgema. Hurmav Eesti suvi vaatab veel korraks tagasi aga täidlased lõhnad ja niisked tennised ei jäta kahtlustki selles, et sügis tuleb. Natuke veel ja varsti on pime ja külm ning ainus, mis veel lohutab, on villased sokid ja kuum tee. Nuuts :(. Ja siiski on veel hetki, kui ei ole liiga jahe ja märg istuda terrassil, mis on meie selle suve kõige suurem õnnestumine.  Ja nagu meil ikka kombeks: taaskasutuse egiidi all ehitatud. 

Selleaastane suvi on olnud ikka ütlemata suvine. Seda pole juba ammu juhtunud ja nii ei ole mul ka riidekapis asjakohast varustust kogunenud. No ja kui ausalt öelda, siis kõik asjad ei mahu enam selga ka:). See vanakreekapärane kleit sai kokku kombineeritud juhuslikult silma hakanud asjadest ja sai täpselt nii vaba ja ruumikas, kui mulle hetkel sobis:).

Viimastel kuumadel 30 kraadistel suvepäevadel, kui õues toimetamiseks oli minu jaoks liiga palav, istusin toas ja parandasin oma vana pea kümneaastast lapitekki. Nüüd, kui hommikul oli väljas "ainult" 20 kraadi ringis sooja, oli nii mõnus vana hea lapitekk ümber võtta ja õues hommikust teed nautida.

Olete nüüd kõik juba kuulnud, et plastist joogipudelid võivad suvises kuumuses igasugu keemiat joogi sisse lekitada. Aga see ei tähenda, et suvel neile miskit muud asjalikku kasutust ei leiaks, eriti kui ema ei taha osta mõttetuid ühekordseid veepüstoleid ja ei viitsi lapsi ka ujuma (sel päeval kolmandat korda) viia. Osadele on see nipp kindlasti lapsepõlvest tuttav. Onju?

Te kindlasti mõtlete, mis need kassid siia puutuvad aga eile ma parandasin kolme t-särki, mille kassid ära olid rüüstanud. Väiksed küüneaugukesed sees. Vaatamata kuumale ilmale lükkasin ikka triikraua seina ja katsin augud vinüülist paikadega. Laiskuse asi, kui õmmelda ei viitsi peab higistama. Kahjuks taipasin ainult ühest särgist enne ja pärast pilti teha. 

Mu sõbranna tutvustas mulle Cricut lõikurit ja ma ei väsi imetlemast selle lõputuid võimalusi asjadele uue elu andmiseks. Toon nendest ära mõned, mida meie LittlePrindis oleme kasutanud.

Poiste emana on mul vaja tihti nende riideid parandada. Iga väikse augu või pleki pärast pole ju mõtet veel riideid maha kanda. Seepärast meeldivad mulle hirmsasti igasugu parendus- ja paranduspaigad. Eriti vinged on Cricut lõikemasinaga loodud peale triigitavad (iron-on) aplikatsioonid. Räägin neist siin pikemalt.

Kuidagi on juhtunud nii, et minu vanema poja riietesse tekivad uskumatu järjekindlusega igasugused augud ja rebendid. See on mulle andnud võimaluse proovida riiete parandamist ühte ja teistpidi. Seekord otsustasin ma koleda augu hoopis välja lõigata. 

Mida teha, kui sinu lemmikpluusile on juba augud sisse kulunud? Prügikasti ei raatsi panna. Mälestusena alles hoida ju ka kõike ei saa. Tolmulapiks? Või hoopis paikaks ära ja kannaks rõõmsalt edasi?

Enne ostlema suundumist tasub oma koduses majapidamises ringi vaadata. Võib juhtuda, et vajamineva eseme saab väikese vaevaga kodus leiduvast ise valmistada. Minuga juhtus nii, kui otsisin jätkusuutlikku alternatiivi nõudepesunuustikule.