Käsitöökalduvusega inimestel on tihtipeale kogunenud hunnikute viisi kraami, mille ühisnimetaja on "seda saab ju parandada/ümber teha". Paraku kehtib siin tõde, et mis silmist see südamest- kui kohe midagi nendega ette ei võta, siis nad jäävad kuhugi oma aega ootama ja algne idee jõuab juba mitu korda ära ununeda. Uued projektid tulevad peale. No on mulgi selliseid hunnikuid veel siia-sinna kogunenud, vaatamata sellele, et olen mitu aastat juba püüdnud ülearust kraami oma elus karmilt vähendada. Lõpuks maksis see suutmatus asju ära visata mulle kätte. Sellest õpetlikust kogemusest nüüd kirjutangi.
Ma käisin soojal maal oma suve pikendamas. Selline võimalus sadas mulle kaela üsna ootamatult ja kuni viimase hetkeni ei julgenud uskuda, et reis päriselt tõeks saab. Nii olingi viimasel minutil veel kahevahel, millist käekotti kaasa võtta. Lõpuks rabasin panipaigast ikkagi mahukama koti ja reis algas. Bussis avastasin, et jope õlal on mingi must pudi. Varsti leidsin ka süüdlase. Käekoti sanga pealmine kiht sõna otseses mõttes koorus ja hävis otse minu silma all. Oh sa vana ..... küll! Mis sa ikka teed, hakkasin mõtlema, kuidas asja parandada. Esialgu lihtsalt punastasin lennuki turvakontrollis ja mässisin salli ümber kotisanga, et selle aktiivne kaduvikku kippumine riideid ära ei määriks.
Käisin lennujaamas ringi ja otsisin midagi, millega saaks kotisanga asendada või parandada. Pilk jäi näiteks sokkide peale. Mingit head ideed siiski ei leidnud. Õnneks oli lennureis piisavalt pikk, et lahendus välja mõelda.
Reisiärevuses olin eelmisel päeval mingist pudipadi poest kaasa haaranud mõneeurosed silmaklapid. Lootsin, et saan lennukis nii sõba silmale. Paraku need ei töötanud üldse. Olid liiga läbipaistvad. Nüüd jäid need silma võimaliku paikamismaterjalina.
Jõudsime õhtul lennujaama, kus oli plaanis ka öö veeta, et hommikul edasi lennata. Skandinaavia põhjalikkus oli lennujaama varustanud kenasti valgustatud töölaudadega ja minu enda vana harjumus oli mind varustanud nõela-niidi komplektiga. Õnneks olin taibanud ka küünekäärid kotti pista.
Harutasin silmaklapid õmblustest lahti ja sain kaks riidetükki. üks kummalegi sangale. Keerasin lapi ümber sanga nii, et sirgem pool jäi pealepoole ja keerasin kanga ääred sissepoole, et serv jääks ilusam. Õmblesin lappi hoides seda võimalikult tihedalt ümber sanga. Ega see lihtne ei olnud, pagana riie oli ju libe. Kohendasin seda õmblemise käigus pidevalt.
Lõpptulemus sai selline, et kott meeldis mulle rohkem kui enne.
Võit-võit olukord, ma arvan. Esiteks aitas meisterdamine kenasti aega surnuks lüüa ja teiseks sain kotisangad konserveeritud.
Nüüdseks on selle koti maised piinad küll lõppenud aga lennureisi pidas ta ilusti vastu. Ja see olii vääääääga pikk ja konarlik, sisaldades endast mitut kokku ja lahku pakkimist, lennukivahetusi jne. Aga see on hoopis teine lugu.
Mida õpetlikku ma siis endale sellest kõrva taha sain:
1. Kanna alati parandamiskomplekti kaasas (niidid, nõel, mõni nööp, käärid)
2. Ära kogu "sellest saab ju midagi teha" asju, tee idee kohe teoks või lõika huvipakkuvad jupid küljest ära ning viska ülejäänu minema.
Loobu ülearusest ja elu on lihtsam.
Käisin lennujaamas ringi ja otsisin midagi, millega saaks kotisanga asendada või parandada. Pilk jäi näiteks sokkide peale. Mingit head ideed siiski ei leidnud. Õnneks oli lennureis piisavalt pikk, et lahendus välja mõelda.
Reisiärevuses olin eelmisel päeval mingist pudipadi poest kaasa haaranud mõneeurosed silmaklapid. Lootsin, et saan lennukis nii sõba silmale. Paraku need ei töötanud üldse. Olid liiga läbipaistvad. Nüüd jäid need silma võimaliku paikamismaterjalina.
Jõudsime õhtul lennujaama, kus oli plaanis ka öö veeta, et hommikul edasi lennata. Skandinaavia põhjalikkus oli lennujaama varustanud kenasti valgustatud töölaudadega ja minu enda vana harjumus oli mind varustanud nõela-niidi komplektiga. Õnneks olin taibanud ka küünekäärid kotti pista.
Harutasin silmaklapid õmblustest lahti ja sain kaks riidetükki. üks kummalegi sangale. Keerasin lapi ümber sanga nii, et sirgem pool jäi pealepoole ja keerasin kanga ääred sissepoole, et serv jääks ilusam. Õmblesin lappi hoides seda võimalikult tihedalt ümber sanga. Ega see lihtne ei olnud, pagana riie oli ju libe. Kohendasin seda õmblemise käigus pidevalt.
Lõpptulemus sai selline, et kott meeldis mulle rohkem kui enne.
Võit-võit olukord, ma arvan. Esiteks aitas meisterdamine kenasti aega surnuks lüüa ja teiseks sain kotisangad konserveeritud.
Nüüdseks on selle koti maised piinad küll lõppenud aga lennureisi pidas ta ilusti vastu. Ja see olii vääääääga pikk ja konarlik, sisaldades endast mitut kokku ja lahku pakkimist, lennukivahetusi jne. Aga see on hoopis teine lugu.
Mida õpetlikku ma siis endale sellest kõrva taha sain:
1. Kanna alati parandamiskomplekti kaasas (niidid, nõel, mõni nööp, käärid)
2. Ära kogu "sellest saab ju midagi teha" asju, tee idee kohe teoks või lõika huvipakkuvad jupid küljest ära ning viska ülejäänu minema.
Loobu ülearusest ja elu on lihtsam.
Kommentaarid