Käisime StudioLittlePrindi müügitelgiga Viljandis Parandusfestivalil. Tundus meie jaoks just see õige koht, kus kohal olla. Seal oli peale usinate taaskasutajate ja uuskasutajate müügilettide väga ägedaid töötubasid aga ühte tahtsin ma ikka surmkindlalt minna. See oli Maris Tauli traditsiooniliste parandustehnikate töötuba.
Minu parandamisealased teadmised on pärit käsitöövõlurist vanaema ja nõukaaegses reaalsuses lapsi riietava ema tegemiste jälgimisest. No ja osa on enda talupojamõistuse võimekuse piires välja hautud.
Aga kuidas see "päriselt" käib?
Minu parandamisealased teadmised on pärit käsitöövõlurist vanaema ja nõukaaegses reaalsuses lapsi riietava ema tegemiste jälgimisest. No ja osa on enda talupojamõistuse võimekuse piires välja hautud.
Aga kuidas see "päriselt" käib?
See küsimus ja huvi ning teatud harras austus esivanemate käsitöökunsti vastu ajaski mind Marise parandamistöö telki otsima. Rääkisime veidike juttu ja selgus, et parandushuvi oli põhjuseks, miks tema uhke seminaritöö "Parandamise tehnoloogiad 20. sajandi alguse kirjanduse ja Eesti Rahva Muuseumi kogus olevate 19. sajandist ja 20. sajandi algusest pärit linaste rahvarõivapükste näitel" just selline sai. Temalgi tekkis praktikuna huvi, et kuidas siis parandama "peaks".
Imetlesin tema perfektselt teostatud proovitöid ja sain teada sedagi, et parandamiseks on kasutatud isegi juuksekarvu. Ja tõesti villasel kangalapil polnud juuksekarvaga tehtud parandust enne näha, kui näpuga ette näidati. No hing lihtsalt hõiskas sees :).
Kuna hästi armsal Marisel olid valminud ka parandamistehnikate kohta töölehed, siis ma nuiasin endale ka. Sain õpetused lubadusega, et kindlasti kasutan neid.
Mõtlesin, et hõikan siin nüüd avalikult välja, et olen leidnud oma esimese "ohvri". Üks vahva nõukaaegne kittelkleit on mul juba kasutuses olnud koos oma väikeste defektidega. Võtan nüüd vaevaks seda parandama asuda ja selle peal vähemalt 2 erinevat tehnikat ära katsetada. Saab põnev olema. Kirjutan sellest siia blogisse ka, Siis ma ei saa viilima hakata :).
Imetlesin tema perfektselt teostatud proovitöid ja sain teada sedagi, et parandamiseks on kasutatud isegi juuksekarvu. Ja tõesti villasel kangalapil polnud juuksekarvaga tehtud parandust enne näha, kui näpuga ette näidati. No hing lihtsalt hõiskas sees :).
Kuna hästi armsal Marisel olid valminud ka parandamistehnikate kohta töölehed, siis ma nuiasin endale ka. Sain õpetused lubadusega, et kindlasti kasutan neid.
Mõtlesin, et hõikan siin nüüd avalikult välja, et olen leidnud oma esimese "ohvri". Üks vahva nõukaaegne kittelkleit on mul juba kasutuses olnud koos oma väikeste defektidega. Võtan nüüd vaevaks seda parandama asuda ja selle peal vähemalt 2 erinevat tehnikat ära katsetada. Saab põnev olema. Kirjutan sellest siia blogisse ka, Siis ma ei saa viilima hakata :).
Kommentaarid