Kui koduses majapidamises midagi vaja on, siis esimese asjana mõtlen sellele, kuidas olemasolevatest materjalidest midagi kokku kombineerida. Meisterdada on väga vahva! Ja taaskasutus on ka ju moes. Mul on ammu juba peas mõned ise tegemise ideed erinevate nagide, riiulite, võtme- ja märkmehoidjate meisterdamiseks. Materjale olen ka koguma hakanud. Nüüd, kui käsitöökuuri seinale nagi vaja oli, jõudsin esimeste tegudeni. Midagi lihtsat, et kui tooteid pildistad, siis ikka toode pildi peal kõige tähtsam oleks.
Käsitöökuuri sein on kokku kombineeritud vahvasti õues vanunud grillimaja laudadest ja iga asi sinna riputuseks ei pruugi sobida. Otsisin välja mõned lauajupid (jupp kuuri seinast, jupp grillimajajast, jupp riiulilauast, millest sai tehtud üks väiksem riiul) katsetasin seinal, kuidas mulje jääb. Võitjaks osutus valge lauajupp.
Tahtsin sellele ka ajahambast puretud muljet tekitada. Valge värvi kiht oli päris paks. Nühkisin lauda kareda liivapaberiga. Ja pärast natuke peenema liivapaberiga. Juba nägi parem välja aga värvi alt hakkas kumama haljas puit.
Järgmisena soovisin seda haljast puitu pisut hallimaks muuta. Kasutasin templitinti, sest seda oli mul parasjagu käepärast. Tilgutasin seda taskurätile ja tõmbasin laua üle. Tagantjärgi tarkusena taipasin, et oleks võinud tindi enne ära lahjendada, sest ääred jäid üsna tumedad. Lihvisin lauda veel natuke peenema liivapaberiga ja lugesin katse õnnestunuks.
Ühes lauajupi otsas oli eelmisest elust juba kruvide jaoks augud olemas. Puurisin augud ka teise otsa enam-vähem nurkadest samale kaugusele, kui teised.
Sättisin oma sepanaelad lauajupile ritta, et otsustada, kui suuri vahesid ma tahan ja millises järjekorras neid ritta seada. Kõik naelad olid ju üksteisest erinevad. Aga nii jääbki vahva, natuke kiivas mulje.
Mõõtsin ja märkisin lauajupile naelakohad ära. Puurisin peenikese puuriga naeltele augud ette, et jämedate sepanaeladega lauda lõhki ei lööks.
Siis lõin haamriga sepanaelad lauajupi külge kinni ja kruvisin nagi seinale. Ja siis läks ta kohe kasutusse, sest päikeselist ilma tuleb ju kohe pildistamiseks ära kasutada.
Tahtsin sellele ka ajahambast puretud muljet tekitada. Valge värvi kiht oli päris paks. Nühkisin lauda kareda liivapaberiga. Ja pärast natuke peenema liivapaberiga. Juba nägi parem välja aga värvi alt hakkas kumama haljas puit.
Järgmisena soovisin seda haljast puitu pisut hallimaks muuta. Kasutasin templitinti, sest seda oli mul parasjagu käepärast. Tilgutasin seda taskurätile ja tõmbasin laua üle. Tagantjärgi tarkusena taipasin, et oleks võinud tindi enne ära lahjendada, sest ääred jäid üsna tumedad. Lihvisin lauda veel natuke peenema liivapaberiga ja lugesin katse õnnestunuks.
Ühes lauajupi otsas oli eelmisest elust juba kruvide jaoks augud olemas. Puurisin augud ka teise otsa enam-vähem nurkadest samale kaugusele, kui teised.
Sättisin oma sepanaelad lauajupile ritta, et otsustada, kui suuri vahesid ma tahan ja millises järjekorras neid ritta seada. Kõik naelad olid ju üksteisest erinevad. Aga nii jääbki vahva, natuke kiivas mulje.
Mõõtsin ja märkisin lauajupile naelakohad ära. Puurisin peenikese puuriga naeltele augud ette, et jämedate sepanaeladega lauda lõhki ei lööks.
Siis lõin haamriga sepanaelad lauajupi külge kinni ja kruvisin nagi seinale. Ja siis läks ta kohe kasutusse, sest päikeselist ilma tuleb ju kohe pildistamiseks ära kasutada.
Kommentaarid