Kuidagi on juhtunud nii, et minu vanema poja riietesse tekivad uskumatu järjekindlusega igasugused augud ja rebendid. See on mulle andnud võimaluse proovida riiete parandamist ühte ja teistpidi. Seekord otsustasin ma koleda augu hoopis välja lõigata.
Oli kunagi 80ndatel üks käsitöösaade "Teeme ise!"
(seda saab ka stiilinäitena Jupiterist praegugi vaadata (https://jupiter.err.ee/1608103231/teeme-ise)
või oli see teine sarnane saade, mida väike Kairi huviga vaatas. Tänapäeva lapsed vist näriks ahastusest diivani käetugesid või helistaksid lastekaitsesse, kui peaksid seda millegipärast vaatama, aga väike Kairi vaatas ja nägi palju huvitavat. Seal sai nalja ka. Eriti elavalt on meelde sööbinud lõik, kus jänese nahka töödeldi. Keemiliste lokkidega tädi seletas, et selles nahas on küll auk aga sellest pole midagi, sest me lõikame selle augu välja (siin on dramaatiline paus).
Seda tarkust olen ma siin-seal elu jooksul ikka kasutanud. Ja see õpetussõna tuli mulle meelde ka siis, kui pesu kokku pannes poja T-särgi sisse tekkinud (ise tuli) auku silmasin.
Vat selline, otse kõhu peal.
Igasuguseid ideid jooksis peast läbi, kuidas kole auk kavalalt ära peita aga teismelise poja suhtumine on selline, et ...mina küll mingit pildiga pluusi selga ei pane... Aga ma leidsin lappimismaterjali otsides ühe vana tekstiilist seinakalendri, mida illustreerivad erinevad nõukogudeaegsed autod ( aastast 1982 alles hoitud, et äkki läheb kunagi vaja, ja näe, läkski). Ja minu pojal on nõrkus just nimelt selliste masinate vastu.
Otsustasin seda salakavalalt tema vastu ära kasutada. Lihtne oleks olnud paik augule peale panna aga disainerid, kes selle kalendri kavandasid, on rumalast peast autod numbritega ära sodinud. Lõikasin siis kalendrist välja, mis lõigata andis ja õmblesin paigad hoopis pahemale poole. Kõigepealt kleepisin liimiriidega paigad särgi pahemale poole (kahe teise paiga all on pisike auk). Siis õmblesin umbes autopildi kontuuri järgi mitu ringi ümber. Dekoratiivsel eesmärgil. Oleks mul natuke vähem konservatiivne klient olnud, oleks kõik ringid erinevat värvi saanud. Aga noh, oli nagu oli.
Et autod ikka välja paistaks, lõikasin õmblusjoonest pool sentimeetrit seestpoolt särgi materjali ära.
Selja peal oli ka üks väike auk. Selle ma kinnitasin seestpoolt liimiriidega ära, jälle õmblesin ringid ümber ja jäi nii enam-vähem. Natuke ikka paistab välja.
Ise olin rahul aga särgi omanik ei teadnud selle saatusest veel midagi. Läksin siis pahaaimamatult ohvrilt küsima, et kuidas minu uus leiutis talle meeldib. Poeg kiitis head maitset autode osas aga jäi mõtlikuks, kui ma ütlesin, et see on tema särk. Peale kandvat pausi tuli otsus: " Ma isegi kannaks seda...", emme tegi jess ja sellist entusiasmi nähes anti igaks juhuks teada "...pusa all muidugi..." Vot nii :)!
Seda tarkust olen ma siin-seal elu jooksul ikka kasutanud. Ja see õpetussõna tuli mulle meelde ka siis, kui pesu kokku pannes poja T-särgi sisse tekkinud (ise tuli) auku silmasin.
Vat selline, otse kõhu peal.
Igasuguseid ideid jooksis peast läbi, kuidas kole auk kavalalt ära peita aga teismelise poja suhtumine on selline, et ...mina küll mingit pildiga pluusi selga ei pane... Aga ma leidsin lappimismaterjali otsides ühe vana tekstiilist seinakalendri, mida illustreerivad erinevad nõukogudeaegsed autod ( aastast 1982 alles hoitud, et äkki läheb kunagi vaja, ja näe, läkski). Ja minu pojal on nõrkus just nimelt selliste masinate vastu.
Otsustasin seda salakavalalt tema vastu ära kasutada. Lihtne oleks olnud paik augule peale panna aga disainerid, kes selle kalendri kavandasid, on rumalast peast autod numbritega ära sodinud. Lõikasin siis kalendrist välja, mis lõigata andis ja õmblesin paigad hoopis pahemale poole. Kõigepealt kleepisin liimiriidega paigad särgi pahemale poole (kahe teise paiga all on pisike auk). Siis õmblesin umbes autopildi kontuuri järgi mitu ringi ümber. Dekoratiivsel eesmärgil. Oleks mul natuke vähem konservatiivne klient olnud, oleks kõik ringid erinevat värvi saanud. Aga noh, oli nagu oli.
Et autod ikka välja paistaks, lõikasin õmblusjoonest pool sentimeetrit seestpoolt särgi materjali ära.
Selja peal oli ka üks väike auk. Selle ma kinnitasin seestpoolt liimiriidega ära, jälle õmblesin ringid ümber ja jäi nii enam-vähem. Natuke ikka paistab välja.
Ise olin rahul aga särgi omanik ei teadnud selle saatusest veel midagi. Läksin siis pahaaimamatult ohvrilt küsima, et kuidas minu uus leiutis talle meeldib. Poeg kiitis head maitset autode osas aga jäi mõtlikuks, kui ma ütlesin, et see on tema särk. Peale kandvat pausi tuli otsus: " Ma isegi kannaks seda...", emme tegi jess ja sellist entusiasmi nähes anti igaks juhuks teada "...pusa all muidugi..." Vot nii :)!
Kommentaarid