Nii nagu pole kingsepal kingi on meisterdaja/parandaja kodus lõpmatult projekte, mis ootavad perenaise hella kätt. Ühe korra ma olen seda pesukasti juba ümber teinud. See on see nõukaajast tuttav puitraamil kast, mis oli põimitud valgete plastribadega. Eelmisel korral klammerdasin selle ilusa kangaga üle. Aga mul on ju kassid. Igavesed marodöörid. Nemad otsustasid seda oma küünteteritamise postina kasutada ja siis avastasid veel, et sisse rebitud august pääseb unelmate pesasse, mis on mõnusalt peidus ja pehme. Kui palju ma ka seda auku ei parandanud, nemad tuunisid pesukasti oma käpakestega ikka üle. Käisin siis mõnda aega mõtteid mõlgutades sellest kastist mööda, et kuidas siis edasi. Variante on ju nii palju valida. Selge oli see, et on vaja kassikäpakindlat materjali ja tugevdust lääpa vajunud raamile.
Materjalideks valisin kasutatud teksakanga ja nn. soome papi. Selle pärast, et neid mul oli. Läbi kantud teksapükse olin juba lõikunud muudeks erinevateks projektideks ja soome pappi oli üle jäänud Anna-Liisa kunstiteosest.
Kõigepealt koorisin raami muust materjalist paljaks. Hea hunnik klambreid sai välja tiritud ja väikesi naelu puitu tagasi toksitud.
Siis otsisin välja materjalid. Kuna raam oli hirmus lääpas ja kiivas, tahtsin ühe laiema külje riidega üle kleebitud soome papist teha. Papist riba lõigates selgus aga, et sellest jätkuks pikkuse poolest kahele küljele. No teeme siis nii! Seega esikülg ja tagakülg pidid saama papiga paigatud ja kitsamatele külgedele pidi tulema teksakangast punutis, et pesukasti mingi õhk ka juurde pääseks.
Varasemast projektist olid alles jäänud juba kokku õmmeldud teksatükkidest suurem palakas ja sellest jätkus kenasti mõlema papi katmiseks. Soristasin papi PVA liimiga üle ja ajasin selle veel väikese papitükiga laiali. Ning katsin selle kangaga. Silusin kanga sirgu ja keerasin papil teise külje.
Lõikasin kanga nurgaotstesse sälgud sisse, lisasin papi äärtesse PVA liimi ja keerasin kanga üle ulatuvad ääred liimise osa peale. Teise soome papist külje katsin samamoodi kangaga.
Kitsamate külgede katmiseks klammerdasin esialgu horisontaalsed ribad kasti külge. Siis hakkasin vertikaalseid pikemaid ribasid ükshaaval klambriga kinnitama ja horisontaalribadega põimima. Kinnitasin iga riba peale põimimist kohe klambriga kasti alla. Nagu hiljem teist külge põimides selgus, oli teistpidi palju lihtsam teha. Nii, et pikad ribad kinnitasin enne ja siis lisasin ükshaaval lühikesed.
Teksaribade ääred keerasin sissepoole, et karvased ääred välja ei paistaks ja töö jääks puhas.
Klambriridade peitmiseks ja ääre viimistlemiseks kasutasin teksariba, millel keerasin ääred sissepoole ja klammerdasin äärest kinni. Nii tegin kõigi külgedega.
Siis kinnitasin papiga paneelid kruvidega raami külge.
Kasti kaane punusin kokku keeratud teksaribadest sama loogikaga kui küljed.
Ja ka kaane ääred viimistlesin samamoodi teksaribadega.
Ja selline ta saigi! Parem, kui varem.
Kummalisel kombel kulus teksamaterjali vähem kui ma lootsin.
Kassid käisid nõutult ümber kasti ja otsisid ukseauku. Selleks et nende tulevast hävitustööd ennetada meisterdasin neile ka pesad. Sellest kirjutan järgmises loos.
Kommentaarid