Esiteks olgu öeldud, et mul on igavesti vana lihtne Brotheri õmblusmasin. Mingeid imetrikke teha ei oska aga põimib niidiga kenasti kangad kokku. Ja ega ma ise ka mingi õmblusproff pole. Põhimõtteliselt iseõppinud. Algklassides vist avastasin, et ema õmblusmasinaga on palju lihtsam nukuriideid õmmelda ja siis salaja (sest kes see masinat lapsele lörtsida oleks andnud) õppisin seda vändaga nõukaaegset imeriista kasutama. No ja vanaema kogu aeg õmbles, eks tema kõrvalt jäi ka midagi külge. Ühesõnaga keskkond kujundas.
Seepärast ma veidi pelgasin, et mismoodi see veniva kanga õmblemine välja kukub, kui mingit liimiriiet vahel pole. Kasutasin peenikest venivale kangale mõeldud õmblusnõela. Esimese korra kohta täitsa hea katsetus, ma arvan :).
Mõned pildid oli ka meeles teha.


Esimeseks sättisin lapid paika, nii kuidas endale hea tundus.








Siis pesin kangad igaks juhuks läbi ja pressisin ära. Kasutamata kangad võivad ju pesus muidu kokku tõmmata.
Ühtlasi pressisin ka õmblusvaru pahemale poole.



Veel väike katsetus, kuidas lipid-lapid paigutada.




Õmblesin lapid pealtpoolt, õmblust hästi kanga serva hoides särgi külge. Õmblemisest pilti ei teinud aga poole peal pidin natuke harutama, sest olin vaatamata ettevaatusele kogemata särki ikkagi venitanud, ja see jäi lokkima. Mina panin lapid ainult nõeltega kinni aga edaspidi traageldan need korralikult särgi külge. Kuna särgi riie on veniv võib see muidu paigast nihkuda.
Mulle tulemus päris meeldib, nagu mingi mõnus kunstiprojekt, kindlasti katsetan veel sellist lipi-lapindust.
Ja mõtle kui hea on niimoodi auke või plekke peita :).