Olen avastanud, et mulle meeldib asju käsitsi parandada. Mulle tundub see nii rahustav ja mõnus teraapia. Olen imestanud, kui käsitööinimesed (nagu näiteks Kedy) kiidavad kudumist, kui rahustavat tegevust. Kui mina vardad kätte võtan, siis ma lähen lihtsalt väga ruttu närvi. Oletame, et juhtub, et suudan 10 rida ära kududa ja siis avastan, et kuskil on tilluke aga saatuslik viga ja kõik peab üles harutama. Õuhhhh! Õudne! Iga nobenäpp jäägu ikka oma lemmiktehnika juurde. Jäägu teistele vardad, mina lepin nõelaga.

Kümmekond aastat tagasi õmmeldud lapitekk on mind ausalt teeninud küll nii, küll naa. Viimati kasutasin teda diivanikattena. Nihelevad püksipõhjad nühkisid aga vanakesele augud sisse ja jõudis kätte aeg värskenduskuuriks.

Alustasin kõige suuremast august. Mõõtsin paraja suurusega paiga (kohe sellise suurema) sellest samast riidest, millest ta kunagi õmmeldud oli. Jep. Mul on veel tolleaegsed jupid eraldi kilekotti pandult alles.







Keerasin paiga ääred alla ja kinnitasin nööpnõeltega õigesse kohta. Kasutan lapi peale õmblemiseks tavaliselt tikkpistet. Kontrollisin 1984 aasta Liidia Kivilo raamatust "Õmblemine" järgi, et nii on selle piste nimi.Ei tea, kui hästi see pildilt näha on aga raamatus öeldakse selle kohta nii... "Tikkpisterida koosneb vahedeta reastuvatest pistetest, mis töö paremal poolel meenutab masinpisterida....Tikkpisterea saamiseks pista nõel lähtekohast ühe pistepikkuse võrra tagasi ja siis vii riide pahemalt poolelt kahe pistepikkuse võrra edasi."...
Ja nii ma siis nokerdasin, kuni paik peale sai. No võiks natuke rohkem masinpisterida meenutada...aga las ta jääb :).
Ja siis lappisin riburada need väiksemad augukesed ka.








Mis muud kui lapid peale!







Selle kirju surimuri seest ei paista paigad väljagi. Ja kui paistavad, mis siis sellest. Siis on näha, et see ese on armastatud ja selle eluea pikendamiseks on vaeva nähtud. See on ju uhkuseasi. Nagu armid kaunistavad meest, nii kaunistavad paigad lapitekki.