Blogi

Väljas möllab praegu paras tuul ja kuskilt ei paista päikesekildugi. Aga kevadelubadus on juba mõnda aega õhus. Maja ääres õitsevad lumikellukesed ja lumest on järgi veel mõned kitsad triibud. Rääkimata sellest, et päevad on järjest pikemaks veninud.
Me panime mõnda aega tagasi kevadeootuses aknalauale võrsed kasvama. Lihtsalt silmailuks ja vitamiinirikkaks lisandiks võileibadele ja muudele roogadele. Kohe-kohe saabuvate kevadpühade puhuks panin võrsed kasvama ka munakoore sisse. Lisaks võileivakõrvasele saab sellest ka vahva kevadine munadepühakaunistus.

Eesti sünnipäeva puhul valmis mul üks Eesti teemaline seinakaunistus. Loomulikult kasutasin taaskasutusmaterjale, mis olid ühe oma eludest juba ära elanud. Vaatasin oma valdustes ringi ja otsisin varudest, mida saaks kokku sobitada. Inspiratsiooni sain Pinteresti lõpututest avarustest erinevaid seinariputisi imetledes.

Nii nagu pole kingsepal kingi on meisterdaja/parandaja kodus lõpmatult projekte, mis ootavad perenaise hella kätt. Ühe korra ma olen seda pesukasti juba ümber teinud. See on see nõukaajast tuttav puitraamil kast, mis oli põimitud valgete plastribadega. Eelmisel korral klammerdasin selle ilusa kangaga üle. Aga mul on ju kassid. Igavesed marodöörid. Nemad otsustasid seda oma küünteteritamise postina kasutada ja siis avastasid veel, et sisse rebitud august pääseb unelmate pesasse, mis on mõnusalt peidus ja pehme. Kui palju ma ka seda auku ei parandanud, nemad tuunisid pesukasti oma käpakestega ikka üle. Käisin siis mõnda aega mõtteid mõlgutades sellest kastist mööda, et kuidas siis edasi. Variante on ju nii palju valida. Selge oli see, et on vaja kassikäpakindlat materjali ja tugevdust lääpa vajunud raamile.

Käisime sõpradega mere ääres. Need olid selle suve ühed ilusamad hetked. Meri mõjub mulle rahustavalt. Vaadates seda suurt jõudu ja avarust tunduvad oma mured kauged ja tähtsusetud. Imetlen neid vorme ja värve mida loodus pakub ja ei saa kunagi jätta kasutamata võimalust korjata mere äärest huvitava kujuga ja värvidega kauneid kivikesi, meres lihvitud klaasitükke või puuoksakesi.
Nii neid muudkui koguneb. Seekord otsustasin, et hoidistan nad purki, et aeg-ajalt kivikesi imetleda ja endale meenutada seda tunnet, mis mind mere ääres valdas.

August teeb mind nukraks. Paradiisiaed hakkab väravaid sulgema. Hurmav Eesti suvi vaatab veel korraks tagasi aga täidlased lõhnad ja niisked tennised ei jäta kahtlustki selles, et sügis tuleb. Natuke veel ja varsti on pime ja külm ning ainus, mis veel lohutab, on villased sokid ja kuum tee. Nuuts :(. Ja siiski on veel hetki, kui ei ole liiga jahe ja märg istuda terrassil, mis on meie selle suve kõige suurem õnnestumine.  Ja nagu meil ikka kombeks: taaskasutuse egiidi all ehitatud.