Blogi

Käsitöökalduvusega inimestel on tihtipeale kogunenud hunnikute viisi kraami, mille ühisnimetaja on "seda saab ju parandada/ümber teha". Paraku kehtib siin tõde, et mis silmist see südamest- kui kohe midagi nendega ette ei võta, siis nad jäävad kuhugi oma aega ootama ja algne idee jõuab juba mitu korda ära ununeda. Uued projektid tulevad peale. No on mulgi selliseid hunnikuid veel siia-sinna kogunenud, vaatamata sellele, et olen mitu aastat juba püüdnud ülearust kraami oma elus karmilt vähendada. Lõpuks maksis see suutmatus asju ära visata mulle kätte. Sellest õpetlikust kogemusest nüüd kirjutangi.

Mulle meeldib riideid parandada.  Tean, et riiete eluea pikendandamine säästab meie maakera kiiresti kahanevaid ressursse. Võib ju arvata, et mis see üks püksipaar muudab, aga ka pisikesed sammud viivad ju ikkagi edasi. Muidugi pakub ka riiete omanikule rõõmu see, et armsaks saanud või lihtsalt mugavaid riideid saab edasi kanda. Muidu tuleks 
asuda vaevarikkale teekonnale järjest ebakvaliteetsemalt õmmeldud ja ühetaolisemaks muutuvate riiete hulgast hädavajalike ihukatete leidmiseks.  Riiete parandamine on ka selline meeldivalt loominguline protsess. Vaatad järjekordset auku või rebendit ja mõtled, et kuidas siis seda parandada saab. 

Riiete parandamine pikendab nende eluiga ja väldib nende prügimäele sattumist. Parandamiseks on erinevaid võimalusi ja tehnikaid. Mulle meeldib väga jaapani tikkimistehnikast sashikost alguse saanud parandamiskunst, mida inglise keeles nimetatakse "visible mending" ehk nähtav parandamine. Selle asemel, et rebendeid, plekke või kulunud kohti peita, muudetakse parandused värviliste ilupaikade ja tikanditega pilkupüüdvateks kaunistusteks. Paigatud ese näitab seda, et on kandjale oluline ja väärib aega, mida on võtnud selle parandamine.

Mida teha, kui sinu lemmikpluusile on juba augud sisse kulunud? Prügikasti ei raatsi panna. Mälestusena alles hoida ju ka kõike ei saa. Tolmulapiks? Või hoopis paikaks ära ja kannaks rõõmsalt edasi?